fbpx

Gina Johansen – hulljulge naine, kes ei karda kuude kaupa metsikus looduses ihuüksi seigelda. Miks ta seda teeb? 

Gina Johansen (31) on ilmselt üks väheseid inimesi maailmas, kelle visiitkaardil võiks ametinimetuseks olla „elukutseline seikleja“, ent just seda naine on. Ta on seikleja, kes ei löö risti ette ka kõige võimatumana näivate väljakutsete ees. Nii näiteks võttis ta 2018. aastal ette 1000-kilomeetrise soolo-suusamatka, ilma et oleks varem suusatamisega tegelenud ning juba aasta hiljem kõndis oma füüsiliste võimete piire kombates kahe nädalaga 700 kilomeetrit üle Baikali järve jää. Samuti ihuüksinda.

Ekstreemmatkaja Gina Johansen
Ekstreemmatkaja ja Paul Bergi suunamudija Gina Johansen

Gina kasvas üles tema perele kuuluvate hobuste keskel ühes väikeses Lõuna-Rootsi linnakeses ning hobustega tegelemine ja ratsavõistlused tunduski olevat justkui tema tee. Olles ise alles 15-aastane, otsustas ta kodust lahkuda ning asuda tööle Rootsi profiratsasportlase Alexander Zettermani heaks, kellega koos reisis ligi kolm ja pool aastat rahvusvaheliste võistluste jaoks hobuseid treenides mööda Euroopat ringi. „Kuna olin ise võidusõitmiseks liiga raske, siis oli minu tööks hobuseid võistlusteks ette valmistada,“ meenutab naine oma seiklusrikast elu ratsaspordi maailmas.

19-aastasena kolis Gina aga teisele poole maakera Austraaliasse, kus jätkas sama tööd sealsete tipptreenerite käe all: „Mul oli õnn arendada ja treenida hobuseid alates nende sünnist kuni maailmataseme saavutamiseni välja. Näha neid olulisi võistlusi võitmas oli tohutult põnev,“ räägib Gina raske tööga saavutatava edu õppetundidest.

Vastukaaluks intensiivsele tööle hobustega pakkus elu Austraalias aga ka muid väljakutseid. Kahe kuu ja 2700 kilomeetri pikkune rattamatk mööda Austraalia idarannikut oli üheks märkimisväärseimaks tõukeks jätta ratsasport selja taha, sest seikluspisik oli Gina täielikult vallanud. Otsusele oma senine elu sinnapaika jätta andsid tõuke ka vigastused, mis sundisid naist võistlusspordist pausi võtma.

Uus algus

Pärast kaheksat aastat elu maakera kuklapoolel keset palavust ja kõrbeloodust pöördus Gina tagasi Skandinaavia lumistele mäenõlvadele: „Plaanisin üksnes suvehooaja Norras veeta, et mägedes jooksmas käia, aga armusin sealsesse kargesse loodusesse. Tahtsin elada mägede läheduses, et saaksin käia seal suusatamas ja jooksmas.“

Nihutades nii oma füüsiliste kui vaimsete võimete piire nautis Gina põhjamaiselt maalilisi päikeseloojanguid ja virmaliste mängu.

Just seal võttis ta ette oma esimese hulljulge katsumuse – 1000 kilomeetrine suusamatk ihuüksi Norra põhjapoolseimast tipust Rootsini, saatjaks vaid GPS-seade, 65-kilogrammine kelk ja paukuv pakane. „Õnneks olin end väga põhjalikult ette valmistanud pöörates erilist rõhku turvalisusele, mistõttu erilisi probleeme ei tekkinud,“ meenutab naine, ent lisab siis: „tõsi, priimusega mul siiski sekeldusi oli, mis tähendab, et kuna olin seal täiesti üksi, pidin ise ka selle remontimisega hakkama saama.“

Nihutades nii oma füüsiliste kui vaimsete võimete piire nautis Gina põhjamaiselt maalilisi päikeseloojanguid ja virmaliste mängu. „Pikalt omaette olles mõtisklen ma kõige selle üle, mida olen elus teinud, aga sepitsen ka uusi plaane. Samal ajal püüan ka lihtsalt märgata loodust ja olla hetkes kohal,“ kirjeldab naine oma pikki ja üksildasi päevi keset karmi loodust.

Pikad päevad keset karmi loodust.

Nende kahe kuu jooksul suuskadel oli Ginal aega oma elu üle järele mõelda ning jõuda äratundmiseni, et soovib ellu muutust. Austraaliasse tagasi ta enam ei läinud, vaid asus jahtima uusi unistusi – seigelda ja teha seda suurelt!

Kolinud ühte Norra kõige põhjapoolseimasse linna Honningsvågi, töötas ta kohalikus suveniiripoes ning kohtus oma nüüdse elukaaslasega, kes tutvustas talle kohalikku elu ning õpetas loodusega üheksolemist tõeliselt nautima. „Stig-Ru ja tema tütar Sophie mängisid kahtlemata olulist rolli minu otsuses Norrasse paikseks jääda,“ ütleb naine.

Jalgsimatkad üksi ja kahekesi

Kui suusamatk oli olnud omamoodi spirituaalne eneseleidmise rännak, siis sellele järgnenud 700 kilomeetri pikkuse jalgsimatka puhul üle jäätunud Baikali järve oli tegu pigem „sprindiga“. 10-11 tunni pikkused kõnnipäevad ei jätnud just üleliia palju unetunde, õhuke telk ja praksuv järvejää jalge all panid naise kogema aga loodusstiihiaid nende kõige ehedamas vormis.

Ent juba mõned kuud hiljem võttis Gina koos elukaaslase ja koeraga ette 2600 kilomeetri pikkuse jalgsimatka, kõndides Lõuna-Norrast Põhja-Norrasse. Nende 102 päeva jooksul testiti nii liigeseid ja varustust kui ka oma suhet.

Koroona-aastad ja pandeemiapiirangud on ka Gina seiklustuhinat pärssinud, nii leidis ta sel perioodil uue lemmiktegevuse – mägionni ehitamise. „Mul pole inimeste vastu midagi ja Sydneys elades nautisin sealset suurlinnamelu täiega, aga samal ajal armastan end ka täielikult loodusesse isoleerida ja just selleks mul seda hütti vaja ongi – plaanin seal käima hakata nädalavahetustel ja puhkuste ajal, aga tahan käia ka mägedes jooksmas, suusatamas ja mere ääres kalal.“ Ülejäänud maailmast ära lõigatud elu ilma vee ja elektrita on miski, millest Gina on juba ammu unistanud.

Järgmiseks plaanib see elupõline seikleja jõuda 2023. aasta detsembris suuskadel maakera lõunapoolusele.

Külmavares Antarktikas?

Selle, ligi 1130 kilomeetri pikkuse retke soovib Gina läbida kõigest 35 päevaga, mis oleks rekordaeg võrreldes senise üheksa naisega, kes sedasorti katsumuse ette on võtnud. Kuna retk algab merepinna kõrguselt ja tõuseb lõunapoolusele jõudmiseks 2835 meetri kõrgusele, tähendab see, et kogu teekond saab olema ülesmäge. Antarktikat peetakse üheks kõige karmima kliimaga paigaks maailmas, mis tähendab, et temperatuur võib kõikuda -15 ja -45 kraadi vahel ning tunnetatav temperatuur võib küündida lausa 70 miinuskraadini.

Antartika, pane end valmis!

Kellegagi koos oleks sedasorti katsumust vahest ehk kindlam ette võtta, ent selle peale ütleb Gina nii: „Kui ma tahan kiirusrekordit teha, siis tuleb mul see katsumus ihuüksi ette võtta,“ ja lisab siis: „tegelikult meeldib mulle väga kellegagi koos matkata, eriti oma elukaaslasega, aga sedasorti ekspeditsioonide vastu temal huvi puudub.“

„Kui aus olla, siis olen ma üks suur külmavares! Mul on Reynaud sündroom, mis tähendab, et kehva verevarustuse tõttu hakkavad mu sõrmed ja jalad väga kiiresti külmetama,“ selgitab Gina ja lisab, et seetõttu on soojapidav ja kvaliteetne riietus tema jaoks ülioluline.

Ent külmakartlikkusest hoolimata harrastab see seiklejahing regulaarselt talisuplust: „Mulle meeldib selle hobi mentaalne pool ja see, kui palju suudab inimene oma mõttejõuga kontrollida, rääkimata sellest, kui karastavalt mõjub külm vesi tervisele.“ Neli aastat tagasi Norrasse kolides talisuplusega alustanud naine püüab vähemalt kord nädalas end jäisesse vette kasta, ent tunnistab: „Kui on väga tormine ilm, siis võib siinne merevesi olla ebainimlikult külm. Siis ma vette ei kipu.“

Gina teeb koostööd Paul Bergiga,, kelle kollast Paul Nordicu jakki ta kannab ja testib, eriti just taliujumisega seoses ja vaba ajal.

Gina suur armastus põhjamaise looduse ja kliima vastu ei tähenda aga, et teda ei tõmbaks soojale maale: „Mulle väga meeldib ka palava ilmaga päikese käes trenni teha,“ ja avaldab, et käesoleval talvel on tal plaanis koos elukaaslasega kahenädalane soojamaareis ette võtta. „Tegelikult oli see meil plaanis juba enne koroonat, aga tundub, et nüüd saab jälle muretult reisida.“ Naine usub, et aegajalt on kehal hea päikesevanne võtta ja end D-vitamiiniga laadida lasta, eriti kuna Norra talved võivad olla eriliselt pikad ja pimedad.

Eeskujud ja eesmärk

Olgugi et Gina peab väga lugu polaaruurijatest Roald Amundsenist ja Fridtjof Nansenist, kes 19. sajandi lõpukümnenditel ning 20. sajandi alguses toona veel väga vähe uuritud Arktika ja Antarktika alasid avastasid, on siiski kaasaegsed seiklejad ja sportlased need, kes naist inspireerivad.

„Norra polaaruurija Børge Ousland on teinud terve rea muljetavaldavaid ekspeditsioone nii Arktikas kui ka Antarktikas ja tal on selles vallas tohutult teadmisi ja kogemusi,“ räägib Gina õhinal ning lisab seejärel, et tema üheks suureks eeskujuks on ka Austraalia ultramaratoonar Pat Farmer, kes jooksis 2011 – 2012 aastal heategevuslikel eesmärkidel põhjapooluselt lõunapoolusele, aga on jooksnud ka ümber Austraalia ja mujal maailmas. „Pat aitas mind väga palju mu esimese suusamatka ettevalmistamisel, ta on üks imeline inimene,“ ei hoia Gina kiidusõnu tagasi. „Lisaks sellele on Patil väga tugev tahtejõud, mis inspireerib mindki tohutult!“

Oma isiklike üleelusuuruste ettevõtmistega soovib Gina olla eeskujuks lastele ja noortele ning propageerida liikuvat eluviisi. Aga mitte ainult! „Tahan, et noored teaks – kui oma hirmudest üle saada ja kõvasti vaeva näha, siis on kõik unistused saavutatavad!“ Oma kogemustest käibki Gina aegajalt koolides rääkimas ning ühe kooli õpilased jälgisid ka tema Baikali-ekspeditsiooni.

Kindlasti soovib Gina ühel päeval tulla ka Eestisse, kuna siit on pärit mõned tema sõbrad: „Olen kuulnud, et Tallinnas on ilus ajalooline vanalinn ja et nii nagu soomlastel, on ka eestlastel tugev saunakultuur. Ma lihtsalt armastan sauna!“ avaldab Gina. „Kui ma Eestisse tulen, proovin sealgi leida üles mõne seikluse!